„Inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames.” (1. Saamueli raamat 16,7)
Loeb iseloom
Iisraeli esimest kuningat kirjeldati järgmiselt: „Saul oli noor ja ilus. Ei olnud Iisraeli lastest ükski temast ilusam, ta oli peajagu pikem kui kõik muu rahvas.“ (1 Sm 9,2) Kahjuks ei korvanud välimus iseloomu puudujääke ning ta suri enneaegselt häbis ja kaotuses. Kui prohvet Saamuel läks Iisai majja ühte tema poegadest Iisraeli järgmiseks kuningaks võidma, ütles Jumal: „Inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames.” (1 Sm 16,7) Palju aastaid tagasi sündis Venemaal poiss, kes oli oma arust liiga kole selleks, et elus õnne kogeda. Ta kaebles selle üle, et ta nina oli liiga lai, huuled liiga paksud, silmad väikesed ja hallid ning käed-jalad liiga suured. Ta oli oma välimuse üle nii kurb, et palus Jumalal end ilusaks meheks muuta. Ta lubas, et kui Jumal seda teeb, siis annab ta kõik oma vara Jumalale. See poiss oli krahv Tolstoi, kellest sai üks maailma kuulsamaid kirjanikke. Oma raamatutes tunnistab ta, et avastas aastate jooksul, et füüsiline ilu, mida ta oma nooruses ihkas, ei olnud ainus ega parim ilu. Ta hakkas hindama tugeva iseloomu ilu, seda, mida Jumal väärtustas. Iseloom ei ole raha ega välimus, see on õige asja tegemine ja selle eest seismine. Ne 11-13 Jh 19:1-16 Ps 105:8-15 Õp 30:5-9
