„Said nõtrusest tugevaks ja vägevaks.“ (Heebrealastele 11, 34)
Üks pastor kirjutas: „Kahekümnenda sajandi alguses pani psühholoog Alfred Adler alguse individuaalpsühholoogiale. Adler leidis, et näilised puudused on tihti varjatud võimalused, sest sunnivad meid arendama suhtumist ja võimeid, mida me muidu avastanud ei oleks. Ainult siis, kui üritame puudujääki kompenseerida, avalduvad meie suurimad annid. Adler avastas, et 70%-l kunstiõpilastest olid optilised anomaaliad. Ta pani tähele, et ajaloo suurimatel heliloojatel, nende seas Motzartil ja Beethovenil, olid kuulmisprobleemid. Paljudel elualadel töötas inimesi, kes korvasid oma puudjäägid uute võimete avastamisega. Adler järeldas, et näilised puudused nagu sünnidefektid, füüsilised puudused ja vaesus olid hea hüppelaud edule. Edu ei saavutatud nende tajutavatele puudustele vaatamata, vaid just tänu nendele. Ühe uurimuse kohaselt olid 35% väikeettevõtjatest düslektikud. See sundis neid arendama muid oskusi. Mõned olid suuliselt väga head, sest lugemine oli neile raske. Teised toetusid väga hästi arenenud sotsiaalstele oskustele, sest neil oli õppetöös raskusi. Kõigil oli kõrge tööeetika, mis võib-olla ei oleks olnud nii arenenud, kui lugemine kerge oleks olnud. Meie kõige suuremad oskused võivad olla peidetud meie suurimatesse puudjääkidesse, kui õpime neid ära kasutama.“ See on piisav põhjus, et kiita Jumalat oma näiliste puudujääkide ja vajajäämiste eest. Sk 1-4 Jh 20:10-18 Ps 57 Õp 30:24-28 1
