„Ma lähen teile aset valmistama.“ (Johannnese evangeelium 14, 2)
Piiblis on taevast mainitud üle viiesaja korra. Veidi enne, kui Jeesus taevasse läks, lohutas ta jüngreid, öeldes: „Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.“ (Jh 14, 2-3) Kreekakeelne sõna „topos“ – „ase“ – on konkreetne ja kindel paik. Taevas on olemas ja ühel päval elame seal koos Jeesuse ja oma päästetud lähedastega. Jeesus on igasse meist pannud Taeva-igatsuse. (vt Kg 3, 11) Teise maailmasõja ajal oli Franklin Rooseveltil oma puude tõttu raske reisida ning tema asemel tegi seda ta naine Eleanor. Temast sai sõdurite lemmik. Ta saatis presidendile kirju ja telegramme ning oli tema silmad ja kõrvad. Reisil istus ta koos sõduritega, kes igatsesid sõja lõppu ning võimalust koju naasta. Nii tunnevad Jumala lunastatud lapsed Taeva osas. Me oleme Maa peal, aga siin on meie ülesanne ajutine. Laulik kirjutas: „Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.“ (Ps 23,6) Seda me ju ootame, eks. Ootame, et saaksime igavesti Isa kojas elada. Sk 9-11 Jh 21:1-14 Ps 12 Õp 31:1-5
