Jaan Tammsalu mõtisklus / arhiiv

Palvest on abi saadud igavesest ajast. Mingid ohhitamised ei vii kuhugi. Ringijooksmine ei aita. Aitab ainult palve: ütle Sina oma muutev ja tervendav, andestav ja elustav sõna!

Jumala Vaim annab meile teada, et me kuulume Kõigeväelisele Jumalale. Me oleme Tema lapsed. Me oleme need, kellest hoolib Tema, kes on loonud taevad ja maa.

On üliväga oluline Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ristimine – inimese Jumalaga liitmine ja rõõmusõumi vastuvõtmine.

Inimese suurimaid vajadusi on olla armastatud, vastu võetud, tunnustatud ja taibata, et elul on mõte.

Jaanipäev Jumala käes on kõik – nii meie kui meile kallid inimesed. Ja võim elu ka surma üle. Kas me suudame usaldada teda, ennast ja oma armsiad Tema, Kõigeväelise kätesse?

  Võidupüha. Need, kes vaatavad igas olukorras ristile ja usuvad sellesse, et meid on vabastatud vabaduseks ja eluks, need saavad elada väärikat elu.

Paljud inimesed ei vali. Nad ei vali, mida nad ütlevad, mida nad loevad ja kuulevad või vaatavad. Nemad ei vali ei sõpru ega seltskonda ja koormavad oma elu lõpuks sellise ballastiga, mis võib  neile...

Kui Jumal annab meile ande, siis annab ta koos andega ka ülesande. Ja kui me antud ülesande tagasi lükkame, siis ei peaks me imestama, kui kaovad ka meile kingitud anded.

Jumala armastust kohates julgeb inimene tunnistada oma vigu ja julgeb paluda jõudu muutumiseks. Vaid nii võib tormamine pimedusse muutuda kulgemiseks valgusesse, armastusse, rõõmu ning närviline ning katkine inimlaps muutuda rõõmsaks, tänulikuks, tervendava hingega ränduriks,...

Kui Jeesus võrdleb Jumalariiki sinepiivakesega, siis pole ta jutus tähtis vaid selle sinepiseemne väiksus, vaid selle s seemnes peidus olev kasvujõud. Ta kõneleb väikesest, milles on väga suur.